23 tundi ööpäevas veedab Robert Maudsley klaaskastis

Robert Maudsley on üle poole sajandi istunud vangis ja enamiku sellest ajast veetnud kuulikindla klaasi taga, sest ta on avalikult tunnistanud, et tapaks kohe, kui tal selleks võimalus tekiks. Praegu on tal umbes 22,5 tundi ööpäevas lukus HMP Whitemoore’i „E“ tiivas ja vaid pisut enam kui tund aega päevas kambrist väljas.

Tema kamber Wakefieldi vangla keldris on ehitatud just tema jaoks – 5,5 korda 4,5 meetrit suur ruum betoonist ja kuulikindlast klaasist, kus on betoonist voodiplaat, valamu, tualett ning survestatud kartongist laud ja tool. Kord päevas jalutuskäigule minnes valvab teda vähemalt neli vanglaametnikku ja isegi varvaste lõikamiseks peab ta jalad ukse alumisest praost läbi pistma.

Maudsley sattus vanglasse 1974. aastal, kui ta Londonis kägistas John Farrelli, kes oli talle näidanud fotosid seksuaalselt kuritarvitatud lastest. Kohus tunnistas ta kohtumõistmiseks võimetuks ja saatis ta Broadmoori psühhiaatriakliinikusse soovitusega, et teda ei vabastataks kunagi. 1977. aastal sulgesid Maudsley ja teine patsient end üheksaks tunniks tuppa lapseahistaja David Francisega ja piinasid ta surnuks, riputades pärast tema keha valvuritele nähtavale kohale. 1978. aastal, ühel pärastlõunal Wakefieldi vanglas, kägistas ta naise tapmise eest süüdi mõistetud Salney Darwoodi ja peitis keha voodi alla, enne kui tappis isetehtud terariistaga tüdruku ahistamise eest kinni istunud William Robertsi.

1990ndatel hakkas temaga Isle of Wighti Parkhursti vanglas tegelema psühhiaater Bob Johnson, kes uskus, et Maudsley teeb edusamme. Seansid katkestati ootamatult ja ta viidi tagasi Wakefieldi. Johnson sai temalt hiljem lühikese sõnumi: „Nüüd olen täiesti üksi“.

2000. aastal palus Maudsley kohtult luba surra, kirjutades: „Mis mõte on mind 23 tundi ööpäevas lukus hoida? Kellele ma tegelikult ohtlik olen?“ Sellel kuul antud harvas intervjuus vastas ta küsimusele otse: „Kui mul oleks võimalus seksuaalkurjategijale haiget teha, tegeksin seda. Kui kohtaksin kedagi, kes mind ahistas, püüaksin ta tappa.“

Pärast 2025. aasta aprillis toimunud üleviimist elab ta nüüd HMP Whitemoore’i „E“ tiivas, kus külastuste keelamine on tema sõnul isolatsiooni veelgi süvendanud – ta on lukus umbes 22,5 tundi ööpäevas, treeninguks ja duššiks jääb 75 minutit. Hommikud algavad tal klassikalise muusikaga, näiteks Schuberti „Ave Maria“, ja aega täidab ta telesaadetega Gogglebox, The Chase, Pointless ja Countdown. Vabadust ta ei taha: „Tahan veeta ülejäänud elu trellide taga, et selle eest maksta, mida olen teinud,“ ütles ta. Kõige rohkem igatseb ta pärast pool sajandit kestnud vangistust just väikseid asju – aastaaegu, päikest nahal ja „tuult, mis puhub läbi mu akna öösel“.

Allikas: Daily Star Weird